Kooli mälestused!

Kaupo tegelikult lasi mul kirjutada koolist mälestusi, kuna tal oli kooli vaja seda... Postitan selle ka siia. :) Muidugi ei ole ma enam nii hea kirjutaja, nagu kooli ajal, aga andsin endast parima.

Minu mälestused Lihula Gümnaasiumist

   Astusin koolimaja uksest sisse 2008. aastal, kaheksandasse klassi. Kõik oli muidugi uus ja huvitav, kuid õnneks tundsin oma uusi klassikaaslaseid juba eelnevalt, sest elasin Lihulale suhteliselt lähedal. Vanast koolist oli muidugi kurb lahkuda, kuid olin avatud ka uutele väljakutsetele. Lihula kooli tulin koos Pille Allveega, kuna Virtsus olime nagu sukk ja saabas. Teades seda ette, et koos me õppida ei suudaks, lasime panna ennast A ja B klassidesse. Esimene aasta koolis möödus rahulikult, edaspidi muutus asi lihtsamaks. Hakkasin sõbrannadega tihedamalt poppi panema, kuna Lihula koolis oli seda lihtsam teha. Klassid olid suuremad, kui Virtsus, see andis omaette eelise ja lihtsuse puudumiseks, samas esialgu ei olnud ka kedagi, kes oleks mu emale koheselt helistanud, et ma puudun. Põhikooli osa oli lihtne, liitusin õpilasesindusega ja hakkasin käima neidudekooris. Kaks aastat möödusid nagu linnulennul, ning oligi aeg lõpetada põhikool. Lõpuaktuse eel oli ärevus suur, kuna lõpetamine on siiski üks suur ja tähtis sündmus meie eludes. Loomulikult olin enda üle uhke, samuti olid õpetajad ja mu lähedased. Sel päeval nautisin seda, et sain olla tähelepanu keskpunktis ja võtta vastu nii palju õnnitlusi. 

   Üheksanda klassi lõpuks oli mul saanud selgeks, et eelistan kutsekoolile gümaasiumit - mõeldud, tehtud. Jätkasin Lihula Gümnaasiumi kümnendas klassis, koos vanade klassikaaslastega. Enam ei olnud A ja B rühmad, meid oli kokku liidetud üheks suureks klassiks. Mõned meist muidugi lahkusid peale üheksanda lõpetamist, kuid paljud otsustasid jätkata koos minuga. Kümnenda klassi keskel sai osadele selgeks, et keskkool pole nende jaoks ja seadsid sammud edasiõppimiseks siiski kutsekooli. Aastad möödusid ja jõudiski kätte gümnaasiumi viimane klass. Juba õppeaasta alguses juhtus minuga nii mõndagi, mistõttu jäin õppetöös teistest päris palju maha. Kui lõpuks kooli sain, oli raske teistega sammu pidada, tänu sellele tundus klassi lõpus lõpetamine suhteliselt utoopiline. Otsustasin siiski ennast kätte võtta ja sain lõpetatud. Kaheteiskümnenda klassi lõpuaktuse eel oli ärevus veelgi suurem, kui seda oli üheksandaklassi lõpus. Kõigile oli jõudnud kohale, et nüüd ongi kõik, nüüd on see läbi, kaksteist aastat koolipingis istumist on nüüd selja taga. Me võisime kõik enda üle uhkust tunda.

   Lemmik tunniks kujunes välja matemaatika. Õpetaja oli hea ja õppeaine oli selge. Tundi sai alati minna rahuliku tundega, polnud hirmu tegemata kodutööde ees, sest neid meile matemaatikas ei antudki, ning kui saad kõigest aru, siis ootad huviga tundi, et taas ülesandeid lahendada. Teiseks meeldivaks faktoriks oli muidugi see, et õppetöö kõrval oli meil Hannaga kohvitass ja veidike süüa, mis muutis olemise veelgi paremaks. Selge see, et koolis tuleb õppida ja ei tohi tegeleda kõrvaliste asjadega, kuid saime imeliselt hakkama ja hinded olid head. 

   Üldiselt oli meil väga kokkuhoidev klass, kõik said kõigiga läbi, kuigi oli ka neid kellele meeldis rohkem jonnida ja kes ei soovinud alati kõigest osa võtta, hoolimata sellest, et  oli võimalus koos tegeleda millegagi. Käisime palju erinevatel välja sõitudel. Kõige meeldivam oli klassiekskursioon Kihnus, sest me lihtsalt olime oma seltskonnaga. Tegime lõket, grillisime ja laulsime. Alati ei ole vaja sõita välismaale ja käia vaatamas vaatamisväärsusi, vahel on lihtsalt hea olla inimestega, kes on kallid. Lihula koolis möödunud ajale vaatan tagasi alati meeldiva pilguga. Hoolimata sellest,et tuli läbida nii mõnigi raskus ja õpetajatega sõneleda, ongi takistused just selleks,et neid ületada. Mälestustusi jäävad, kuid elu läheb edasi. Samuti on kadunud ka kontakt mõndade klassikaaslastega ja pole neid ammu näinud. Kuig kui me jälle kohtume, siis alati leiame aega, et veidikene muljetada ja rääkida sellest, mis elu meile toonud on peale gümnaasiumit.